Kõrvale uhutud

Oled sa kunagi leidnud, et oled Jumalast kõrvale uhutud? Ma mäletan, et nooruses käisime koos perega rannas puhkamas. Minu lemmiktegevus oli minna parvega ookeanile. Minu vanematele valmistas see muret, sest ookean ei ole kuigi sõbralik nendega, kes ei ole tähelepanelikud. Mu vanemad istusid rannas ühes kindlas kohas ja isa ütles: “Poeg, hoia pilk minul. Kui sa mind jälgid, siis tead, millal sa hakkad kõrvale kalduma.” Kuid mina tüdinesin tema poole vaatamisest ja laine uhtus mind kõrvale. Tagasiujumine oli mõnikord väsitav ja masendav. Ma kahetsesin, et olin lasknud ennast kanda nii kaugele kohast, kus ma pidin olema.

Mõnikord on meie vaimulik teekond sarnane minu läbielamustega ookeanil. Kui me oleme Jumalast kõrvale uhutud, on tagasitee mõnikord raske ja tormiline. Kui me läbi elu minnes keskendume Jumalale, siis meid ei uhuta liiga kaugele. Ja täpselt nii, nagu mu isa seisis ja andis käega märku, et ma tagasi tuleksin, kutsub ka meie taevane Isa meid tagasi sinna, kus me peame olema.