Parem kui kraav

Palju aastaid töötasin ma algkoolis. Paljud õpilased elasid läheduses asuvas kodutute varjupaigas. Ma olin hämmastunud nende kohanemisvõimest. Eriti mäletan ma Joeyt. Ta tuli minu kabinetti, kandes väikest kasti. Joey kandis seda alati endaga kaasas ja sai vihaseks, kui teised lapsed küsisid selle kohta või püüdsid seda ära võtta. Ma soovitasin: “Joey, kui sa jätaksid kasti varjupaika, siis ei satuks sa nii tihti vaidlustesse.”

Joey sinised silmad vaatasid mulle otse näkku. “Kui ma selle maha jätan, siis võidakse see ära varastada.” Joey näitas mulle, mis tal kastis on. Ta oli säilitanud mälestusi oma reisidest: inimeste pilte, kellega oli kohtunud, mängukaru, veerand-dollariline juhuks, kui ta peaks ära eksima, kleepepilt.

Pisaraid tagasi hoides laususin: “Su elu pole seal just kerge.”

Joey vastas: “Ikka parem, kui elada Arizonas kraavis koos sääskedega.” Joey aitas mul hinnata seda, mis mul on. Kui mu ellu tulevad mured, kui ma unustan, kui palju on Jumal mulle andnud ja kui ma tahan rohkemat, siis meenutan endale: “Ikka parem, kui elada koos sääskedega.”