Head mälestused

Kaastundekaardile oli mu sõbranna kirjutanud: “Kuigi sa ei tarvitse seda praegu uskuda, aga kaotusvalu väheneb ja head mälestused sinu isast jäävad püsima.” Kaardi alla kirjutas ta: “Laul 31:8”. Kuni päevani, mil isa mu käte vahel suri, ei teadnud ma, et kurvastus võib põhjustada füüsilist valu. Pärast seda, kui šoki õnnistatud tuimus oli kadunud, algasid peavalud, kõhuvalud ja rusuv depressioon, mis kestsid mitu nädalat. Tundus, et mu palved saada lohutust jäid vastuseta. Võib-olla teadis Jumal minu kannatusi, kuid ma ei tundnud mingit kergendust. Kuidas oleksin ma suutnud rõõmustada ja olla õnnelik?

Ma mõtlesin, et kui Jumal mind armastab, siis ta leevendab mu valu. Mu süda valutas nii tugevasti, et ma ei tundnud Jumala armastust. Kuid aja möödudes leidsin, et sõbrannal oli õigus. Iga kord, kui ma mõtlesin oma isa headusele, valu leevendus. Mälestused tema hellusest, heast tujust, armastusest ja juhtimisest aitasid mind mõista, milline õnnistus see on, et tema oli olnud mu isa. Ma suutsin tunda rõõmu ning olla õnnelik lohutuse ja Jumala püsiva armastuse pärast.