Ootamatu rõõm

Tudengitel on sageli raha otsas. Ma mäletan siiani, kuidas ma kooli ajal raha teenimiseks tomateid korjasin, rasvaseid panne pesin ja traktorit juhtisin. Eriti hästi on mul meeles üks tööpäev – päev, mil mind kästi täiesti üksi ära rohida tohutu suur lillepeenar. Mulle ei meeldi rohida isegi siis, kui ma olen õnnelik, kuid antud eluhetkel olin kõigest tüdinenud. Isegi palvetamine oli muutunud võimaluseks viriseda.

Kui ma kiskusin välja üht närvesöövalt jonnakat umbrohtu, tuli mulle ootamatu idee: “Mõtle asjadele, mille eest sa võid tänulik olla.” See oli üllatav mõte, kuid ma kuuletusin sellele; mul on hea meel, et ma seda tegin. Ei kulunudki palju aega, et ära tunda õnnistusi, mis olid mind alati ümbritsenud: silmad, et näha, toit laual, Piibel käeulatuses. Minu hoiaku muutumine tänulikkuseks muutis olukorda täielikult.

Pühakiri räägib meile, kui tähtis see muudatus on. Laul 136 liigub tänust Jumala loodu vastu Jumala ustavuse konkreetsete näidete juurde.

Seitse tundi hiljem leidsin ma ikka veel uusi asju, mille eest Jumalat tänada. Tol päeval pühiti negatiivsete tunnete pilv minema ootamatu rõõmuga – rõõmuga, mille ma leidsin Jumalale tänu tuues.