Igavesed käsivarred
Lugege Laul 103:13-18
Varjupaigaks on iidne Jumal, kes sirutab välja igavesed käsivarred. (5. Moosese 33:27)
Ma astun sageli välja oma korterirõdule ja kuulan linnukeste siristamist lähedaloleva puu okstel.
Ühel päeval ei äratanud mu tähelepanu linnulaul, vaid lapse nutt. Vaevalt kaheaastane laps klammerdus aia külge ja nuttis täiest kõrist. Kuid miks? Ma mõistsin, et meie maja kõrval asuvast riisitehasest tulevad valjud helid põhjustasidki lapse hirmu ja segadust.
Kuulnud nuttu, ruttas isa lapse juurde ja võttis ta kiiresti sülle. Last õrnalt ja kindlalt kätel hoides püüdis isa ta hirmu leevendada.
Laps muutus märgatavalt rahulikumaks, tundes end isa armastavatel käsivartel turvaliselt. Samal viisil, kui me otsime varjupaika Jumalas, võime olukordades, mis meid hirmutavad, kogeda rahu.
Kuulnud nuttu, ruttas isa lapse juurde ja võttis ta kiiresti sülle. Last õrnalt ja kindlalt kätel hoides püüdis isa ta hirmu leevendada.
Laps muutus märgatavalt rahulikumaks, tundes end isa armastavatel käsivartel turvaliselt. Samal viisil, kui me otsime varjupaika Jumalas, võime olukordades, mis meid hirmutavad, kogeda rahu.
Irma Dominguez (Matanzas, Kuuba)