Tiibade all
Lugege Matteuse 23:29-39
Jeruusalemm, Jeruusalemm… Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pesakonna tiibade alla, ent teie ei ole tahtnud! (Matteuse 23:37)
1930. aastate suure majanduslanguse ajal veetsin ma oma lapsepõlve väikeses Lääne-Virginia külas.
Elatise teenimiseks kasvatasime kanu. Me panime kana munadele ja ta püsis seal, kuni oli tibud välja haudunud. Kana ei tarvitsenud istuda ainult oma munadel, munad võisid olla pärit ükskõik missuguselt kanalt. Kui tibud oli välja hautud, panime kana ja ta pesakonna spetsiaalsesse kanakuuti, kus ta nende eest hoolitses.
Minu suurimad mälestused armastusest on seotud kanaema hoolitsusega oma järeltulijate eest. Päeval hoidis ta neid enda kõrval, ta ei lasknud ühelgi tibul oma silma alt kaduda, vaid hüüdis neid, kui need kippusid hulkuma minema. Ta võitles, sageli oma elu eest, et tibusid kaitsta. Öösel kattis ta tibud oma tiibadega, kaitstes neid nii külma eest.
Ka Jeesus oli sellist vaatepilti näinud, sest ta võrdles kana kaitsvat armastust hoolitsusega, mida ta tahtis anda oma rahvale. See kutse laieneb täna sulle ja mulle. Kui me ellu tulevad kurbus, pettumus ja haigus, siis pakub Kristus meile lootust ja igavest varjupaika.
Minu suurimad mälestused armastusest on seotud kanaema hoolitsusega oma järeltulijate eest. Päeval hoidis ta neid enda kõrval, ta ei lasknud ühelgi tibul oma silma alt kaduda, vaid hüüdis neid, kui need kippusid hulkuma minema. Ta võitles, sageli oma elu eest, et tibusid kaitsta. Öösel kattis ta tibud oma tiibadega, kaitstes neid nii külma eest.
Ka Jeesus oli sellist vaatepilti näinud, sest ta võrdles kana kaitsvat armastust hoolitsusega, mida ta tahtis anda oma rahvale. See kutse laieneb täna sulle ja mulle. Kui me ellu tulevad kurbus, pettumus ja haigus, siis pakub Kristus meile lootust ja igavest varjupaika.
Harold M. Fuss (Virginia)