Ootamatu abi
Lugege Koguja 4:9-12
Õigel ajal räägitud sõnad on otsekui kuldõunad hõbevaagnail. (Õpetussõnade 25:11)
Mul oli varbaluu murd, segamini maja, nääklevad lapsed, õhtusöök pooleli ja abikaasa pidi hilja töölt koju tulema.
Ma tundsin, et olen masenduses. Siis helises telefon. Mu sõbranna Pam kutsus mind välja paari tuttavaga kohvile. Ta ütles: “Me mõtlesime sinu peale ja tahame, et sa välja tuleksid. Sa oled alati oodatud, me lihtsalt unustasime sulle helistada.”
Me naersime selle tähtsa tähelepanematuse üle. Ma olen isegi selliseid vigu teinud ja kui me naersime ja lobisesime, mu tusatuju kadus. Mu varvas oli ikka veel valus ja ma pidin õhtusöögi valmis tegema, kuid ma ei tundnud end enam nii väsinuna.
Võib-olla sellepärast “on parem olla kahekesi kui üksi” (Koguja 4:9). Mõnikord kasutab Issand palvet, lahket sõna, abistavat kätt või telefonikõnet, et aidata meil üksteise meeleolu tõsta.
Ma ei saanud sõpradega välja minna. Nad isegi pakkusid, et tulevad minu juurde, kuid ma tänasin ja soovisin neile meeldivat õhtut. Teadmisest, et keegi hoolib minust ja kinnitusest, et ma ei ole üksi, piisas – see oligi abi, mida ma vajasin, ja Jumal pakkus seda.
Me naersime selle tähtsa tähelepanematuse üle. Ma olen isegi selliseid vigu teinud ja kui me naersime ja lobisesime, mu tusatuju kadus. Mu varvas oli ikka veel valus ja ma pidin õhtusöögi valmis tegema, kuid ma ei tundnud end enam nii väsinuna.
Võib-olla sellepärast “on parem olla kahekesi kui üksi” (Koguja 4:9). Mõnikord kasutab Issand palvet, lahket sõna, abistavat kätt või telefonikõnet, et aidata meil üksteise meeleolu tõsta.
Ma ei saanud sõpradega välja minna. Nad isegi pakkusid, et tulevad minu juurde, kuid ma tänasin ja soovisin neile meeldivat õhtut. Teadmisest, et keegi hoolib minust ja kinnitusest, et ma ei ole üksi, piisas – see oligi abi, mida ma vajasin, ja Jumal pakkus seda.
Phyllis M. Lee (Michigan, USA)