Pooleliolev ehitis

Ühel pühapäevahommikul, kui meie poeg Daniel oli nelja-aastane, oli meil temaga ebatavaliselt katsumusterohke aeg. Selleks ajaks, kui me kiriku parkimisplatsile jõudsime, oli ta sobimatu käitumine põhjustanud mulle tõsist ahastust. Kui ma lapse turvavöörihmu avasin ja temaga riidlesin, köitis mu tähelepanu kollane paberileht, mida ta püüdis haarata. Sellel seisis: “Pooleliolev ehitis”. Sel hetkel tundus, nagu oleks Jumal sosistanud mulle kõrva: “Võta vabalt! See läheb mööda. Pea meeles, ta on pooleliolev ehitis.”

See vahejuhtum meenus mulle 18 aasta jooksul mitu korda. Mõnikord on lapsevanemaks olemine nõudnud rohkem energiat ja usku, kui mul seda enda arvates jätkub. Kuid Jumal on alati sosistanud: “Pea meeles, et ma ei ole veel temaga valmis. Ole kannatlik. Ta on ikka veel pooleliolev ehitis.” Ja mina niisamuti.

Ma ei suuda oodata, missuguseks Daniel mõne aasta pärast muutub. Ta on juba õpetanud mulle palju Jumalast ja Jumala armastusest. Ja meil mõlemal on ikka veel palju õpetada ja õppida.