Jumal annab

Minnesotas valitses külm, karge detsembrihommik. Ma ärkasin vara üles ja seadsin end valmis tööleminekuks. Ma olin rääkinud oma tööandjale, et kavatsen aasta lõpus pensionile jääda. Mu süda oli tulvil muremõtteid, sest ma ei teadnud, kuidas me tulevikus oma piiratud sissetulekuga toime tuleme. Kohvitassi käes hoides vaatasin ma köögiaknast välja. Varahommikune päikese-paiste peegeldus allasadaval lumevaibal.

Ma imetlesin kaunist, rahulikku vaatepilti, kui märkasin äkki meie tagaaias üleskerkivat aurupahvakut. See oli aia ääres istuva jänese hingeõhk. Näoga päikese poole istudes langetas jänes pea ja korjas midagi lume alt. Ta hakkas rahulikult näkitsema rohututti, mis näis olevat jäetud sinna tema vajaduste rahuldamiseks. Taipasin, et kui ma usaldan Jumalat ning jätan oma mured ja koormad Jumala hoolde, siis rahuldatakse ka minu vajadused. Kui ma hakkasin tööle minema, oli mu hirm äkitselt minema pühitud ning süda täidetud lootuse ja tänuga.