Palve on rahuldatud

Kui ma sõjaväes vanglakaplanina teenisin, tuli mu juurde üks vang palvega saada ristitud ja astuda koguduse liikmeks. Tema kuriteoks oli mõrv – etteplaanitud ja julmalt sooritatud. Kui mõni inimolend ei olnud halastust või andestust ära teeninud, siis oli see tema. Sellegipoolest tundus ta kahetsus siiras ning ta palve andekssaamise ja tunnustuse järele südamest tulev.

Kui me vestlesime, valas ta oma hinge mu ette, olukordi süüdis-tamata ja oma süüd eitamata. Järgmisel pühapäeval korraldasin ma ta ristimise ja koguduse liikmeks vastuvõtmise. Jeesus veetis ju suure osa oma ajast tunnustades neid, kellele teised ei suutnud andeks anda: sõdurite, maksukogujate, leeprahaigete, varastega.

Kui ma vaatan tagasi oma teenimisele sõjaväekaplanina, siis kõik muu, mis ma tegin, ei tundu mulle nii tähtis kui see, et ma pakkusin sellele meeleheites noormehele Jumala pälvimatut, teenimatut ja tingimusteta armastust.