Puhake veidi

Möödunud kuu tööd kasvasid mul lausa üle pea. Ma aitasin korraldada 4-päevast väljasõitu, viisin läbi laulatuse, õpetasin viie päeva jooksul Jaakobuse raamatut ning tegin oma tavalist pastoritööd – jutlustasin ning külastasin haigeid ja koduseid. See nimekiri oleks veelgi pikem, kui oleksin lisanud sellele oma kolme lapsega tegelemise, kuid isegi siis poleks ma uskunud, et see kõik toimus. Kui õhtusöögi ajal heliseb telefon, siis mõtlen, kes ja miks mind nüüd vajab.

Sellele mõeldes ma aeg-ajalt lausa hüüan Jumala poole: “Millal ma ometi saan puhata?” Mõnikord ma kavandan endale puhke-päeva, kuid sellegipoolest mu plaanid muutuvad, sest keegi tahab minuga rääkida. Oma plaanitud puhkust kõrvale lükates mõtlen võimalusele, et võib-olla saan ma homme puhata.

Sellegipoolest lähen ma lihtsalt edasi oma hõivatud päeva-plaaniga, mille olen kavandanud. Viimase helistamise ajal mõistsin ma äkki, mida Jeesus ütles: “Tulge… ja puhake pisut.” Jeesus pöördub sageli minu poole, kutsudes mind puhkama. Ainult ma ise saan otsustada, kas võtta Jeesuse pakutav puhkus vastu. Seda tehes leian ma ülejäänu, mida olen igatsenud – ja Jumala rahu on taas minuga.