Tundmatu kutse
Lugege 1. Johannese 3:16-20
Ja Paulus nägi ühel ööl nägemuse: üks makedoonia mees seisis ja palus teda: “Tule meie juurde Makedooniasse ja aita meid!” (Apostlite teod 16:9)
Toimetasin oma maja juures ja osutasin vähe tähelepanu eemalt tagaaia poolt kostvale häälele.
Ma arvasin, et kuulsin naabrilaste mängu, kuid hiljem adusin hoopis, et keegi kutsub appi. Ärevusse sattununa jooksin hääle suunas ja avastasin, et naaber oli kättpidi oma aiatraktori mootoririhma vahele jäänud.
“Aita!” hüüdis ta.
Ma lõikasin mootoririhma läbi ja vabastasin ta. Naaber oli püüdnud töötavat mootorit remontida. Õnneks oli mootor seiskunud, nii et ta sõrmed said ainult pigistada ja muljuda.
Ma lahkusin, tundes ennast süüdi, sest kui ma oleksin naabri esimesele hüüdele reageerinud, siis poleks ta pidanud nii palju kannatama. Kui ma palvetasin, et muutuksin oma ümbruskonna vastu tundlikumaks, aitas Jumal mind näha, et mõnikord ei märka ma ka mind ümbritsevate inimeste emotsionaalset valu. Ma mõistsin, et liigne isiklike huvidega tegelemine on mind sageli tundetuks muutnud. Otsustasin, et sellest hetkest alates kuulan ma tähelepanelikumalt mind ümbritsevaid inimesi ja olen ühtlasi nende vastu mõistvam.
“Aita!” hüüdis ta.
Ma lõikasin mootoririhma läbi ja vabastasin ta. Naaber oli püüdnud töötavat mootorit remontida. Õnneks oli mootor seiskunud, nii et ta sõrmed said ainult pigistada ja muljuda.
Ma lahkusin, tundes ennast süüdi, sest kui ma oleksin naabri esimesele hüüdele reageerinud, siis poleks ta pidanud nii palju kannatama. Kui ma palvetasin, et muutuksin oma ümbruskonna vastu tundlikumaks, aitas Jumal mind näha, et mõnikord ei märka ma ka mind ümbritsevate inimeste emotsionaalset valu. Ma mõistsin, et liigne isiklike huvidega tegelemine on mind sageli tundetuks muutnud. Otsustasin, et sellest hetkest alates kuulan ma tähelepanelikumalt mind ümbritsevaid inimesi ja olen ühtlasi nende vastu mõistvam.
Kenny A. Noble (Indiana, USA)