Enam mitte ühtki möödalastud võimalust

Viibisime abikaasaga Edela-Inglismaal puhkusel, nautides päikesepaiste ja vihmahoogudega vahelduval päeval üht oma lemmikjalutuskäiku mägiradadel. Kui me käänaku taha jõudsime, valgustas päike üht kõrget kaljut meie ees, ülejäänud kalju oli aga alles varjus. See vaade oli imeilus. Allapoole jääv sinimeri sädeles päikese käes ja kaugel meie all murdusid säravvalged lained.

“Sellest saaks ilusa pildi!” hüüatasin ma. Ma võtsin fotoaparaadi ümbrisest välja, teravustasin objektiivi ja vaatasin pildiotsijasse. Kahjuks oli juba liiga hilja. Kuni ma olin aparaadiga hõivatud, oli päike juba pilve taha läinud ja valgus hajunud. Ma olin heast võimalusest ilma jäänud.

Mul oli kahju, et ma jäin “täiuslikust” pildist ilma, kuid sellele mõeldes tundsin, et olin õppinud midagi väärtuslikku. Jumal laotab meie ümber laiali palju ilusaid asju – looduse imesid, head kunsti ja muusikat ning häid raamatuid, inimesi, keda me tunneme ja armastame ning neid, kellega me polegi veel kohtunud. Kui me kiirustame, siis võime sellistest hetkedest ilma jääda, kui me aga midagi muud otsime, siis ei tarvitse me neid isegi ära tunda. Teiselt poolt võttes, kui me kiirust vähendame, siis saame neid asju märgata, nautida ja tänutundes Jumalat ülistada.