Piiramisrõngas

Enamik kogeb meist kordi, kui tunneme, nagu oleksime piiramisrõngas. Minu heal sõbrannal on pidevad valud ja teda ootab ees puusaoperatsioon. Teine on oma võitluses kasvajaga lõpetanud keemiaravikuuri ja nüüd alustatakse kiiritamist. Üks võitleb rusuva depressiooniga. Prohvet Jeremija rääkis oma rahvaga, kes oli sõna-sõnalt olnud piiramisrõngas. Paabeli rahvas oli viinud nad orjusesse. Aga nende kannatustes tõi Jeremija neile lootuse ja hea tuleviku tõotuse: Jumal ei ole neid unustanud. Jumal tõotas, et ta “ei loobu tegemast neile head” (Jeremija 32:40). Kuigi nad kannatasid, ei olnud nad iial üksi, iial ilma lootuseta.

Sajandeid hiljem räägib Jeremija ikka veel kõigi nendega, kes tunnevad, nagu oleksid nad piiramisrõngas. Haigus, sõda ja nälg vaevavad meie maailma. Kuhu me saame nendel ja muudel aegadel pöörduda lootuse järele? Kes saab tuua rahu meie südamesse ja anda meile jõudu jätkata? Selleks on olemas vaid üksainus ja Pühakiri kinnitab meile, et Jumalale pole miski liiga raske. Kuigi meie teed võib tähistada raskus, on Jumal tugev ja alati meiega. Meie võitlusest hoolimata tõotab Jumal meid toetada.