Kas pensionil?

Mõni aasta tagasi jäin ma pensionile, olles kogu täiskasvanuea töötanud. Alguses tundsin ma rõõmu, et võin igal hommikul üle ukseläve astuda, lonksu kohvi rüübata ja tööle ruttavatele naabritele lehvitada. See eufooria asendus varsti rahutus- ja tüdimustundega. Ma adusin, et selleks, et oma pensionipõlve nautida, pidin ma nägema seda kui vahendit lõpu suunas, mitte kui lõppu ennast. Varsti andsin ma piiblitunde, juhendasin naisterühmi, andsin nõu ja kirjutasin. Aja jooksul olid mu pensionipäevad täidetud paljude nauditavate ja tähendusrikaste tegevustega.

Ajal, mil noorust ülistatakse, tundub mulle, et vanemas põlvkonnas nähakse mõnikord vaid tähtsusetut, surma ootavate vanurite rühma. Piibel ei toeta sellist suhtumist. Tegelikult palvetas laulik, et ta suudaks kuulutada Jumala imesid, “kui ma lähen vanaks ja halliks”. Me ei jää pensionile Jumala teenimisest. Paljudel juhtudel on meie suurim võimalus teenida alles hilisematel eluaastatel. Tänapäeval on mu elu täidetud paljude tegevustega, mida ma ei suutnud noorena isegi ette kujutada. Tegelikult tunnen ma, nagu oleks mu elu alles alanud.