“Okkapäev”

Mu aias on roosipõõsas, mis on täis oranže päikese käes säravaid õisi. See on imeilus. Aga selle varred on täis odataolisi okkaid. Kui ma kummardun, et roosi ilusate õite lõhna nautida, võin leida kõrvahargi, kes valvab, et salvata, ja kui ma seda kõige vähem ootan, võib nektarit otsiv herilane puhmast välja lennata ja mind nõelata.

Mõneti on elu nagu roosipõõsas. Mõnel päeval me rõõmustame, näeme elu ilu ja tunneme selle magusat lõhna. Me oleme rõõmsad ning tunneme, et Jumal naerab ja naljatab koos meiega. Teinekord tundub, et me puutume kokku ainult okaste ja nõelapistetega ning oleme õnnetud.

Kui täna on meil okkapäev, siis Jumal ohkab ja nutab koos meiega. Rõõmsad päevad aga meenutavad meile, et ühel päeval oleme paradiisis. Seal pole enam okkaid, nõelapisteid või hammustusi, pole peavalu, hirmu, viletsust, haigust või ebaõiglust. Roos õitseb auhiilguses ning me kõik oleme Jumala ligiolus ja terviklikud.