vaikimine on kuld

Suurema osa oma elust pidasin ma vaikimist suhetes negatiivseks: halvakspanu, tõrjumise või huvi puudumise märgiks. Mitmel viisil pidasin ma ka Jumala vaikimist negatiivseks. Ootamatu allikas õpetas mulle midagi muud.

Mitu aastat tagasi palus mu sõbranna, et hakkaksin väikese rühma koosseisus üht eakat naist hooldama. Kahes sõjas ellujäänuna oli ta ere isiksus ning hoolimata sellest, et ta oli täiesti voodihaige, oli ta otsustanud oma koju jääda.

Pooleteise aasta jooksul külastasin ma teda regulaarselt. Kuigi meil oli aeg-ajalt eriarvamusi, kujunes meie vahel suhe, mis tugines absoluutsel aususel, usaldusel ja lugupidamisel. Ta jutustas mulle oma eluloo ja kuulas huviga minu lugusid. Kui ta elu hakkas lõpu poole jõudma, tahtis ta vähem rääkida. Tema magamistoa hämaras valguses istusime mugavas vaikuses. See kogemus oli mulle tervendav, sest sain aru, et vaikuses toimuv suhtlemine suudab sõnu ületada. Toimeka kärarikka elu keskel mõistsin, et tasa ja tähelepanelik olles saab leida sügavat suhtlemist.

Mõnikord kasutame sõnu varjamiseks. Jumal kutsub meid läheduse tasemele, milles me saame vaikuses tõeliselt tähelepanelikud olla ja Jumala ligiolu kogeda.