Hüljatud, kuid mitte lootuseta
Lugege 2. Korintose 4:6-15
Issand kaitseb võõraid, ta peab ülal vaeslapsi ja lesknaisi. (Psalm 146:9)
“Mida ma saan teha? Mu isa jättis meid aasta alguses maha. Me ei ole teda pärast seda näinud ega temast kuulnud.” Mandy on vaid 11-aastane ja need sõnad tema kirjas puudutasid mind sügavalt. Minu isa oli küll olemas, kuid emotsionaalselt eemalolev. Ta hoolitses pere eest hästi, aga sõjaaja kogemused ja tema enda rahutu lapsepõlv muutsid ta suhetes oma lastega endassetõmbunuks. Me küll mingil viisil teadsime, et ta meid armastab, aga sellegipoolest esitasin sama küsimuse, mis Mandy: “Mida ma saan teha?”
Mandyga vestlemine näis teda aitavat. Ma julgustasin teda keskenduma nende elule, kes tema ümber on. Ta hakkas armastusega üle külvama oma ema ja nooremaid õdesid-vendi. Siis, kui aeg oli küps, rääkisime Jumala armastusest, Isa armastusest, mis iial pettumust ei valmista.
Ma ei tea, mis tulevik Mandyle toob. Tean vaid, et tema ärakuulamine aitas. Õrn suunamine aitas. Tema juhatamine Jumala armastusele keskenduma aitas. Ma usun, et Jumal tegutseb tema elus. Ta ei ole enam nii pinges ning ta palvetab oma pere ja oma isa eest. Ta ütleb, et nüüd ta tunneb, et ta tõesti teeb midagi!
Mandyga vestlemine näis teda aitavat. Ma julgustasin teda keskenduma nende elule, kes tema ümber on. Ta hakkas armastusega üle külvama oma ema ja nooremaid õdesid-vendi. Siis, kui aeg oli küps, rääkisime Jumala armastusest, Isa armastusest, mis iial pettumust ei valmista.
Ma ei tea, mis tulevik Mandyle toob. Tean vaid, et tema ärakuulamine aitas. Õrn suunamine aitas. Tema juhatamine Jumala armastusele keskenduma aitas. Ma usun, et Jumal tegutseb tema elus. Ta ei ole enam nii pinges ning ta palvetab oma pere ja oma isa eest. Ta ütleb, et nüüd ta tunneb, et ta tõesti teeb midagi!
Faye Roots (Queensland, Austraalia)