Kahtlused

Paljudel piiblitegelastel Moosesest Toomaseni oli kahtlusehetki. Tänane kirjakoht räägib isast, kes tõi oma poja tervendamiseks Jeesuse juurde. Kui Jeesus ütles talle: “Kõik on võimalik sellele, kes usub,” vastas isa otsekohe: “Ma usun, aita mind mu uskmatuses!” Mõistan väga hästi sisemist segadust, mis pani isa tunnistama oma kahtlusi ja samas neis kahtlustes abi paluma.

Noore mehena oli mul periood, mil kahtlesin oma usus ja suhtes Jumalaga. Tol ajal sattusin ka paljudesse rasketesse ja stressi-rohketesse olukordadesse. Oma kahtluste tõttu mõtlesin, kas Jumal üldse tahab mind aidata. Sellele vaatamata ma palvetasin. Mäletan, et ükskord alustasin palvet sõnadega “Issand, ma ei suuda neist kahtlustest üle saada, kuid ma tulen Sinu juurde nendest hoolimata”. Iga kord, kui palvetasin, tundsin, et sain jõudu vastu pidada ja edasi minna.

Kahtlemine ei ole patt. Õigupoolest võib aus kahtlus olla lähtepunkt sügavamale usule. Kahtluse vastu aitab usaldamine ja palve. Jumal on alati olemas, nagu oma kahtlusperioodil avastasin. Meil tuleb vaid astuda esimene palvesamm, et leida rahu tema ligiolus.