Kadunud tütar

Ma pakkisin kogu oma varanatukese autosse ja asusin teele. Olin hirmunud mõtte juures jätta maha oma elukoht, töö, kool, sõbrad ja patune eluviis. Teekond koju kestis terve igaviku. Ma kartsin emaga kohtumist, mu peast käisid läbi igasugused mõtted. Kuidas saaks Jumal mulle andestada mu valed valikud? Kuidas tulen toime ilma ennasthävitava eluviisita, millele olin toetunud?

Mul oli vaid sinepiivakese jagu usku sellesse, et mu elu läheb ülesmäge. Kui jõudsin ema juurde, siis nägin, et mu magamistoas olid uhiuus voodikate ja rõõmsavärvilised kardinad. Ema tuli tuppa ja istus minu voodiservale. Ta oli väga rõõmus oma noorima tütre kojutuleku üle ja kallistas mind jätkuvalt. Sel ajal ma veel ei mõistnud, et Jumal kasutas minu ema lihtsat toakaunistamist selleks, et ilmutada mulle oma armastust ja armu. Siis ma veel ei teadnud, et järgmised paar aastat toovad mu ellu uusi sõpru, koolilõpetamise, abiellumise ja töökoha teismeliste nõustajana. Sellele pikale koduteele tagasi mõeldes poleks ma kunagi arvanud, et Jumal võib lasta mulle osaks saada nii ülevoolavat armastust, eriti teades, kui vähe ma seda väärisin. Jumal igatseb meid kõiki armastusega üle kallata. Seda teades võime täna omada väikese sinepiivakese võrra usku, et elu pole veel läbi. See alles algab koos Jumalaga.