Jumala armastus

Sadie on meie kuuekuune must labradori tõugu kutsikas, kellel on kaugelt enam energiat kui minul. Hiljuti pääses ta õues lahti ja jooksis minema. Kuna ta jookseb minust kiiremini, siis polnud mul mõtet üritada teda taga ajada. Ma lihtsalt jalutasin talle järele. Sadie sundis mind kogu ümbruskonnale tiiru peale tegema. Iga paarikümne minuti järel vaatas ta tagasi minu poole ja muutis siis liikumissuunda. Viimaks sattus ta nurka, kus puudus võimalus põgenemiseks. Nüüd oli ta sunnitud minu poole pöörduma ning tema süüdlaslik ilme nagu tahtnuks öelda: „Anna andeks! Kas sa ikka armastad mind?” Ma kinnitasin haagi Sadie kaelarihma külge, silitasin ta koonu ning me asusime koos koduteele. Jumala armastus ei jäta meid kogu meie elu jooksul, ka siis, kui me sellest ise teadlikud pole. Apostel Paulus kirjeldas seda nii: „Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused.” (Rm 5:8)

Olen sageli püüdnud Jumala eest põgeneda, kuid Tema on mulle kannatlikult ja armastavalt järgnenud, kuni olen leidnud end nurka surutuna. Siis olen tagasi pöördunud ja küsinud: „Kas sa armastad mind endiselt?” Jumala vastus on alati jaatav.