Küsimus

Kogu öö oli sadanud, hommik oli sombune ja taevas pilves. Astusin sünges meeleolus mööda mudast teed töökoha poole. Kohale jõudes sain kurva teate – minu ema oli surnud. Ema oli olnud väga haige, kuid lahkumine tuli ikkagi ootamatult. Ma ei suutnud masendusest isegi palvetada ega nutta. Ometi teadsin, et universumi Looja oli ka sel hetkel minuga. Lahkusin juba 12-aastaselt kodust internaatkooli. Alati, kui vaheajaks koju tulin, esitas ema mulle ühe küsimuse: “David, kas sa ikka kirikus käid?” Vastasin talle lubadusega kirikut mitte kunagi unustada. Matuse korraldamine polnud lihtne, lisaks võitlesin mitu aastat depressiooniga. Kuigi ema polnud enam füüsiliselt minuga, julgustas ja kinnitas tema usk mind jätkuvalt tol raskel eluperioodil. Sellest on möödunud kümme aastat ning ma saan endiselt tuge Pühakirjast, mida ma pidevalt loen.