Tühi haud

Ühel suvepäeval saime traagilise teate, et meie keskkoolis õppiva poja sõber ja klassivend Casey oli uppunud kohalikku järve. Elame väikeses linnakeses ja kõik selle elanikud olid šokis. Kõigepealt püüdsime lohutada ja nõustada oma poega, seejärel selgitasime juhtunut noorematele lastele. Tundsime hästi hukkunu vanemaid ja ma küpsetasin koogi, mille plaanisin neile kaastunde märgiks viia. Seda jälgis meie noorim, nelja-aastane laps, kes ütles korraga: „Aga miks nad ei lähe Casey kivi vaatama?“ Sattusin poja küsimusest segadusse, aga ta jätkas: „Kui leiti Jeesuse kivi, siis ta oli jälle elavaks saanud!“ Lapse mõttekäik tuletas meile keset kaotusevalu meelde, et Jeesus on surma ära võitnud. Ka Casey oli nüüd meie taevase Isa juures. See mõte andis mulle tagasi meelerahu. Jeesuse ülestõusmise läbi kohtume lahkunutega taas. Mistahes kaotus ei muuda seda tõsiasja. Tänu olgu Issandale!