Lootus

Lapsena tabas mind haigus, mis kahjustas mu silmi, liigeseid ja vereringet. Mulle tehti mitmeid silmaoperatsioone, kuid ravile vaatamata kaotasin ühest silmast nägemise. Sellest on möödas 40 aastat ja õnneks pole ma veel päris pimedaks jäänud. Pean tunnistama, et mul on olnud raske nõustuda pühakirja soovitusega olla raskustes kannatlikum (Rm 12:12). Ometi on mul põhjust olla Jumalale tänulik. Hiljuti liitusin kristliku vanglateenistusega, mis avardas mu vaatenurka. Kui jagasin oma lugu saalitäie naisvangidega, siis valitses alguses vaikus ja nõrga nägemise tõttu ei näinud ma ka kuulajate nägusid. Kui olin lõpetanud, kuulsin hüüdeid “Aamen!” ja “Halleluuja!” Mitmed naised tulid mind hiljem pisarsilmil tänama. Ma mõistsin, et ka siis, kui kannatused ei tugevda meie endi usku, võime ometi oma eluga inspireerida kaasinimesi. Mu usk võib olla küll nõrk, kuid see on alles ja aitab mul edasi elada. See on minu jaoks kõige tähtsam.