Lohutus

Kui sain ootamatu teate oma isa kriitilise olukorra kohta, siis ostsime abikaasaga piletid ja lendasime kohe Buenos Airesesse. Lennujaama tulid meile vastu kaks nõbu, kes andsid edasi kurva uudise – isa oli juba lahkunud. Püüdsin olukorrast aru saada, kuid meeleheide mattis mul hinge. Kuidas ma ilma isata edasi elan? Kui saabusime kirikusse isa matustele, tundsin sisse astudes kellegi käe sooja puudutust oma käsivarrel. Pöördusin ümber, arvates, et see on mu abikaasa, kuid lähedal polnud kedagi. Usun, et Jeesus Kristus ise võttis mu käe, et anda jõudu järgmisteks päevadeks. Tollest reisist mäletan üksnes seda sooja puudutust ja armastavat lohutust, mida kogesin. Iga kord, kui seda hetke meenutan, tunnistan tõde, mida väljendab tänane kirjakoht. Issand täitis oma tõotuse, ega lahkunud kunagi minu kõrvalt.